Meie digistrateeg Morten kirjutas oma bakalaureuse lõputöö bännerreklaamide märgatavuse kohta uudisteportaalides. Siin on lühike kokkuvõte saadud tulemustest.
Igapäevaselt digiturunduses tegutsedes otsustasin, et lõputöö peab olema seotud minu erialaga, mis võimaldaks mul areneda ja diskussiooni tekitada just veebireklaamide osas.
Minu bakalaureusetöö eesmärk oli uurida bännerreklaamide märgatavust uudisteportaalides, võttes vaatlusesse desktopis kuvatavad sisubänneri, päisebänneri ning tornbänneri reklaamide positsioonid. Samuti sai uuritud, kas sisubänneri ning päisebänneri puhul oli märgatavus kõrgem siis, kui kasutati staatilist või animeeritud veebibännerit.
Andmete kogumise vahenditeks oli eksperiment pilgujälgimise seadme abil, millele järgnes poolstruktureeritud intervjuu eksperimendis osalejatega. Pilgujälgimise eksperimendi peamiseks ülesandeks oli sirvida Delfi uudisteportaali, kuhu olid konkreetsetele asukohtadele paigutatud reklaamid. Intervjuu käigus tuli vastata eksperimendiga seotud küsimustele, mis andsid aimu osaleja üldisest hoiakust veebireklaamidesse.
Töö tulemusena täielikku reklaami pimedust ei täheldatud ning reklaambännerite märgatavus ei sõltunud reklaamide positsioonist uudisteportaalis. Pigem saab järeldada, et inimesed oskavad reklaame veebisisust eristada ja ignoreerida.
Bännereid küll märgatakse, kuid nendesse ei süveneta. Süvenemist aga mõjutavad erinevad tegurid nagu näiteks konkreetne vajadus toote/teenuse vastu, mis määrab ära tarbija vastuvõtlikkuse reklaamile. Samuti mõjutab reklaami märgatavust ka portaali enda ülesehitus ja selle tundmine – vilunud portaali kasutaja tunneb portaali sisu ning oskab eos reklaami positsioone eirata. Portaali sagedasel külastamisel õpib uudisteportaali külastaja ära veebisisu stiili ja korduvuse, mis võimaldab korduvkülastuste puhul juba kindlat mustrit jälgida. Sarnaselt vastasid ka eksperimendis osalejad, et otsivad teadlikult pealkirju, mille tõttu vastajad ka arvasid, et oskavad reklaambännereid uudistest eristada.
Võrreldes animeeritud ja staatilist reklaami, siis üldist erinevust vaatamise ajas ei esinenud, mistõttu võib liikuva bänneri puhul järeldada, et elemendid, mida kuvati liikuva reklaambänneri lõpus, neid ei pruugi vaatlejad üldse näha. Veebikülastaja küll puutub kokku animatsiooni tsükliga, kuid nad ei pööra kogu tsüklile tähelepanu, mistõttu nad võivad märgata vähem detaile, mis võimaldaksid bännerit hiljem meenutada. Sarnast mõttelaadi saab rakendada ka veebi lehitsemise või kerimise kiiruse osas, kus veebikülastaja nii-öelda ise tekitab liikuvuse veebilehel, mistõttu nii staatilise kui ka liikuva bänneri osas jääb vähem aega info töötlemiseks. Selle tulemusel teatakse, et nähti reklaami, kuid ei suudeta täielikult meenutada, milline reklaam oli ja millist sõnumit reklaam kandis.
Bakalaureusetöö tegemisel järeldasin, et reklaami pimedust ei saanud täheldada, kuna kõiki reklaame vaadati ning osaliselt ka reklaame mäletati. Pigem on probleem reklaamidesse süvenemises, sest konkreetselt reklaamide taga olevaid brände kohati ei osatud nimetada ega reklaamil kujutatut täpselt kirjeldada.
Antud töö on põgus ülevaade noorte veebireklaamide märgatavusele ja jagab mõtteainet nii meedia- kui ka loovagentuurides töötavatele inimestele.
